Mäletan ennast lapsepõlves naelutatud pilgul televiisori ees vaatamas võistlustantsu võistlusi. Siis ei olnud internetti ega YouTube’i.

Meil oli kodus üks televiisor ja hetked, mil sealt tantsuvõistlusi näidati, ei olnud kuigi sagedased. Ometi mäletan, kuidas ma neid jälgisin. Minu jaoks olid naisvõistlustantsijad ideaalse naise kehastused. Mind paelus nende füüsiline vorm, tugevus ja samas naiselikkus.

Kõigist tantsudest ootasin alati kõige rohkem pasodoble’t. See oli minu jaoks kõrghetk. Espagna Cani järgi tantsitud pasodoble sai minu unistuseks, et kunagi oskaksin seda ise tantsida. Eelmisel suvel tegin selle unistuse teoks. Seda tunnet, mis mind valdas, kui ma seda tantsisin, on võimatu sõnadesse panna. See oli üks minu elu kõrghetki. Liigutav. Võimas.

Miks see mind nii tugevalt kõnetab?

Olen suur spordifänn, isegi spordisõltlane. Ometi ei kõneta mind paljud spordialad. Olen esteetilise ilu nautija ja ilu inspireerib mind. Võistlustantsijad on minu silmis väga ilusad naised – piisavalt tugevad, kuid samas naiselikud. Mind köidab ka see, et õige tehnika valdamine on tohutu väljakutse. Nimetan seda kehavalitsemise meistriklassiks. Ma ei aimanud, kui keeruline võib olla kasvõi ühe või kahe sammu korrektne sooritamine, kuni hakkasin harjutama Martin Parmase käe all.

Kõrvaltvaataja ei pruugi üldse mõista, kui paljudest peentest detailidest iga samm koosneb. Keha erinevad osad liiguvad eri suundades. Martin ütleb mulle sageli, et pean olema nagu Rubiku kuubik – üla- ja alakeha pööravad samal ajal eri suundades. Sinna juurde käte ja jalgade asendid, väljapööratud jalad, korrektne rüht, sirgetel põlvedel pöörded. Vahel tundub see väljakutse metsik.

Mitte see, et osata tantsu nautida, vaid teha seda nii nagu profid teevad. Ütlen ausalt – poleks iial arvanud, et see on nii raske. Aga see raskus on mind pigem motiveerinud. Alla ma anda ei plaani.

Mida tants minuga teeb?

Tants on minu jaoks teraapia. Kui ma tantsin, unustan ka kõige suuremad mured. Praegused ajad on väljakutsuvad ja pinge tahab vahel murda. Aga tantsutrenni ajal mu mõistus puhkab. Tantsukombinatsioonid on nii keerulised, et mu aju vahel sõna otseses mõttes kärssab. Alguses ei osanud ma teha isegi pöördeid. Vaadates tundub lihtne, aga järgi tehes ei saa aru, kuhu astuma peab.

Minu jaoks on tantsutrenn nagu osadele antidepressant. Pärast trenni olen vaimselt täiesti teises seisundis. Tunnen, kuidas pinge lahustub. Suudan taas unistada, eesmärke püstitada, luua. Kõige paremad ideed tulevad tihti just pärast tantsutrenni. Siis tunnen, et olen kõigeks võimeline.

Muusika roll on siin tohutu. Olen kasvanud üles muusika keskel – peres on mitmeid süvamuusikuid ja õppisin ise kümme aastat klaverit. Armastan eri žanre, eriti klassikalist muusikat. Upun vahel ooperitesse või kuulan klaverikontserte. Tantsus suudan sooritust teha palju paremini, kui muusika mind toetab. Kui taustaks on lugu, mis mind ei kõneta, on ka mu cha-cha-cha kehvem. Muusikal on minu jaoks jõud. Hea muusika on mulle puhas nauding.

Mida tähendab treenida Martin Parmase käe all?

Soovin alati teha koostööd oma ala parimatega. Esitan endale väga kõrged nõudmised ja vajan treenerit, kes usub minu võimekusse ning koolitab mind nagu professionaali, mitte lihtsalt ei keeruta minuga ringi.

Meie trennid on vahel sellised, et muusikat ei jõuagi mängima panna, tegeleme lihtsalt tehnikaga. Mõnele võiks see tunduda igav, aga mina tean, et ilma vundamendita ei tule tulemust. Olen täielik toorik. Ma ei oska õigesti astuda ega pöörata. Rühiga tuleb palju tööd teha. Aga just see protsess ongi minu jaoks väärtuslik.

Mis mind motiveerib?

Mind motiveerib areng. See, et muutun paremaks ja õpin midagi uut.

Aga kõige sügavam motivatsioon tuleb lapsepõlve unistusest. Olen otsustanud oma unistused ellu viia nüüd ja praegu. Ma ei jäta endale olulisi asju järgmiseks eluks. Midagi peab mind päriselt tõmbama. Lihtsalt uus tegevus ei motiveeri. Aga kui tunnen sisemist tõmmet, siis lähen lõpuni. Kui soovid tulemust, tuleb see oma päevakavasse sisse kirjutada. Harjutan samme tihti ka elutoas, samal ajal kui süüa teen. Tuleb olla nutikas.

Meie päevades on ka mõttetut ajaraiskamist – näiteks lõputu telefonis scrollimine. Kui midagi päriselt tahad, tuleb panustada. Ainult manifesteerimisest ei piisa. Mõttel on jõud, aga teostus peab järgnema.

Tulevikuplaanid

Tahaksin katsetada oma oskusi võistlusel või publiku ees. See lisab adrenaliini. Esinemine alal, mis on uus ja võõras, on suur väljakutse. Aga just sellest hirmust ülesaamine ongi eneseareng.

Ja see on minu jaoks suurim motivatsioon.