Nüüd ongi käes viimane nädal enne minu suurt esinemist. Kui vaatan tagasi Monaco reisile ja sellele järgnenud ajale, siis pean ausalt tunnistama, et pärast tagasitulekut olin alguses päris stressis. Tundsin, et olin nädalase pausi järel tantsus pigem taandarenenud kui edasi liikunud, ja see tunne ei olnud üldse kerge. Ometi olen nüüd, pärast peaaegu kahte nädalat uuesti intensiivset treenimist, olukorraga jälle rahul. Alustasime Martiniga kohe tugevaid trenne uuesti ning lisaks olen järjepidevalt harjutanud ka ise. Väga kasulikuks on osutunud just see, et mitmes trennis on minu tantsu filmitud. See on tegelikult väga hea nipp, sest kui näed ennast ise kõrvalt, saad palju paremini aru, millised vead kõige rohkem silma torkavad ja mida on vaja muuta, mitte lihtsalt umbkaudu tunnetada. Viimase nädala elu rütm on praegu üsna karm ja samas hästi konkreetne: kodu, trenn, töö, lasteaed, eelkool, huviringid ja kõik muu sinna vahele.
Õhtul veel arvutitöö, märkmik lahti, kohustused kirjas, et midagi ei ununeks. Selles mõttes on päevad otsast lõpuni täis. Viimased päevad enne esinemist ei ole aga enam mõeldud maksimumkoormusega trennideks, vaid pigem selleks, et hoida vormi, tunnetust ja keha valmisolekut, ilma et ennast viimasel hetkel ära kurnaksin. Ka viimane jõusaalitrenn Margusega oli sellepärast tavapärasest kergem.
Tahan viia oma tantsu uuele levelile
Üks trennivideo, mida ka Postimehe lugejatele näitasime, sai väga palju vastukaja. Kui neid kommentaare vaadata, siis need jagunesid üsna selgelt kahte leeri: need, kes selle alaga üldse ei tegele, olid vaimustuses, ja need, kes teavad rohkem, vaatasid kohe detailidesse ning andsid nõu, mida peaksin muutma või veel rohkem arendama. Minu jaoks oli see tegelikult väga tore. See tähendab, et inimesed tõesti vaatasid, süvenesid ja märkasid. Mina ise oma tantsuga tol hetkel rahule ei jäänud ja see andis mulle just vastupidi lisamotivatsiooni. Otsustasin anda endast maksimumi, et selle järelejäänud ajaga veel taset tõsta ja professionaalsemaks saada. Vahel mõtlen lausa naljaga, et nii kahju on sellest, et kõige esimestest trennidest pole videosid, sest alustades oli mul raskusi isegi tantsukingades püsti seismisega. Selle kõrval on areng tegelikult suur, ja selles mõttes on see tee olnud väga rõõmustav. Samas tean ma väga hästi, et siin on veel pikk tee minna. Kui mõtlen ausalt, mis selles kavas vajab minu jaoks veel kõige rohkem lihvimist, siis see on kolmesammu pöörete tehnika, see, et ma ei teeks samme liiga harkis jalgadega, ja muidugi ka see, et suudaksin jalgu rohkem väljapoole hoida. Ma ise vaatan pidevalt profitasemel tantsu sotsiaalmeedia vahendusel ja kuigi ma tean, et ma ei peaks ennast nendega võrdlema, teen seda ikkagi. Ja see kontrast on minu jaoks vahel väga tugev. Samas võib-olla just see kontrast sunnibki mind rohkem pingutama ja paremini nägema, kuhu ma päriselt tahan liikuda.
Treeningud, keha keskosa ja kõrgem pilotaaž
Viimastel nädalatel olen ma treeninud kindlasti vähemalt korra päevas. Kui Martiniga tantsutrenni päeva ei ole, siis harjutan ise ning teen lisaks sörki. Kord nädalas on mul endiselt intensiivne jõusaalitrenn Margus Silbaumiga, kus treenime palju väikseid lihaseid ja stabilisaatoreid. Need on olulised selleks, et tants kulgeks vigastusteta ja et kogu lihaskond toetaks minu tantsuambitsiooni, mitte ei töötaks sellele vastu. Treenime palju ka core’i ehk keha keskosa lihaseid, sest võistlustantsus on need üliolulised. Tša-tša-tšaas liigun ma edasi keha külgi ette keerates, mistõttu kogu keha peab olema väga hästi kontrolli all. Lisaks on koreograafias palju raskuse ülekandeid, samme päkkadel ja varvastel ning see nõuab suurt stabiilsust ja tasakaalu. See tants on minu jaoks ikka tõeline kõrgem pilotaaž. Alles nüüd, viimasel nädalal, tunnen, et minu raskuskese hakkab liikuma õigesse kohta, nose over toes, nagu me ütleme. Loomu poolest tahan ma kogu aeg kalduda taha ja hoida õlad ning käed tagapool, aga nüüd tunnen aina selgemalt, et tantsin rohkem päkkadel ja vahel lausa varvastel. See muudab kohe kogu tantsupilti. Samal ajal tean ma väga hästi, et kui jõuan poole kavani, siis tunnen, kuidas kogu kava läheb oma elementide rikkuse tõttu meeletu tempoga, ja minu jaoks on suur väljakutse liikuda lõpuni enesekindlalt ja stabiilselt. Lisaks juhtub ikka ja jälle ka seda, et püüan tantsida lihasmälu pealt ja avastan siis järsku, et hakkan tegema hoopis kombinatsiooni, mille muutsime ära juba kuu aega tagasi. See ala on päriselt kosmos. Iga samm on seotud kindla muusikalise löögiga, rütm loeb peas pidevalt kaasa, ja kui tähelepanu hetkeks hajub, võib kõik sekundiga paigast minna.
Viimased proovid Mariusega ja uus energia tantsus
Mariusega läksin taaskohtumisele meeldivas elevuses. Seekord tundsin juba palju rohkem, et olen tantsija nime vääriline, ja olin kindlasti enesekindlam kui meie esimesel kohtumisel. Ma usun, et selle ajaga, mis meie kahe kohtumise vahele jäi, olen oma taset kõvasti tõstnud, ja loodan väga, et see ei jää märkamata ka maailmameistrile. Enne esinemist kohtume kolmel korral trennideks ning ma loodan, et nende proovide jooksul saab paika võimalikult palju korraga: tehnika, usaldus, klapp, emotsioon ja see, et ma tunneksin ennast temaga tantsides hästi. Loomulikult hoian pöialt, et minu tehnika tuleks tantsus välja nii ilusasti kui võimalik, et ei oleks palju kõveraid põlvi ega harkis jalgu, et suudaksin kogu tantsu virvarris ennast kaunilt üleval hoida ja, muidugi, et ma ei unustaks samme. Aga ma tean ka seda, et see, mis kõige kaugemale paistab, ei ole ainult tehniline puhtus, vaid meie energia ja omavaheline klapp. Just see annab esinemisele väärtuse. Seega emotsioon peab olema mega. Ja õnneks sain juba esimeses proovis kogeda, et Marius partnerina on motiveeriv ja julgustav. Meil tekkis väga äge klapp. Ta on vahetu, sõbralik, avatud ja emotsionaalne inimene ning mul tekkis tunne, et võib-olla on täiesti võimalik, et ta suudab mu üsna reserveeritud olemuse kenasti lahti harutada. Martin on ju naljaga öelnud, et ma olen külm põhjamaa naine. No vaatab, äkki ei olegi. Psühholoogiliselt oli Mariuse lähenemine mulle väga kaval ja hästi tajutud. Mul tekkis tunne, et ta on minu oskustega rahul, ja see andis mulle julguse tantsida rohkem emotsiooni, luua tša-tša-tšaale vajalikku ilmet, rõõmu ja kergust. See tants peab pealtvaatajale näima kerge ja lõbus. Minu suur füüsiline pingutus ei tohi välja paista. Mis ta tegelikult minust arvas, ma muidugi ei tea. Võib-olla oligi ta lihtsalt nii tark, et teadis, et ainus tee hea esinemiseni on minu enesekindluse kasvatamine.
Ta ise keskendub samal ajal ju samuti oma rollile ja oma parimale võimalikule sooritusele, kohandudes olukorraga, kus me ei tantsi võrdse tasemega partneritena. Seda kõike tajudes on mul sisemiselt tegelikult sel nädalal isegi rohkem rahu kui varem. Mul on tunne,
et tehnika õppimise faasis on tehtud see, mis oli võimalik teha. Olen andnud ettevalmistuses endast parima, treeninud nii palju ja nii hästi kui suutsin, ja see teadmine annab mulle rahu. Lavanärv tuleb kindlasti, sellest ma ei pääse, aga ma loodan seda tunnet võimalikult kaua edasi lükata.
See ei ole tehnikaeksam, vaid lugu, mille peame välja kandma
Mulle on aina selgemaks saanud, et see etteaste ei ole lihtsalt sammude jada. Just hiljuti ütles Martin mulle trennis, et töö on tehtud, eriti tema töö. Muidugi tahan ma seda kava tehniliselt võimalikult täiuslikult teostada, aga see ei ole kogu pilt. Me peame Mariusega tegema show’d ja jutustama loo. Muusika valis välja Marius, ja juhuslikul kombel oli see ka üks minu enda tša-tša-tšaa lemmiklugudest, nii et ma nõustusin kohe. See on väga oluline, sest kui lugu oleks nõme, võtaks see minu tantsuemotsiooni täiesti maha. Meie loo ülesehitus ehk stsenaarium on alles loomisel ja sellega tegeleb kogu tiim. Lisaks Martinile ja Mariusele ragistab ajusid ka Gerli. Me kõik tahame, et tulemus oleks tõeliselt vägev ja meeldejääv. Ja muidugi on Marius kõva showmees. Tema ei tule lavale lihtsalt lock step’i tehnikat või jalgade väljaspoolsust näitama. Me ei korralda võistlustantsu tehnikaeksamit. Ka mina pean suutma tantsida nii, et ma naudin seda, ja minu ajukompuuter, mis jälgib pidevalt iga sammu, ei tohi silmadest välja paista. Ma pean olema nagu näitleja laval ja kandma välja rolli. See mõte on minu jaoks tegelikult ääretult põnev. Võib-olla just see ongi selle protsessi juures kõrgeim pilotaaž, mitte ainult sammud õigeks saada, vaid kanda välja tervik, kus tantsus on lugu, klapp, ilmed, rõõm ja mingi suurem tunne, mis publikuni jõuab.
Telehommik, projekt ja tempo, mis ei taha vaibuda
Kõige selle keskel lisandub ka meediat, hommikuid ja ülesastumisi. Mõni päev enne maailmakarika etappi sai mind Martiniga näha Kanal 2 Telehommikus. Kuigi ärkamine oli väga varajane, oli see nii positiivne päeva algus. Telehommiku atmosfäär oli mõnus, sõbralik ja kuidagi ootamatult kerge. Väga tore oli seal Martiniga meie projektist rääkida, ja lahe oli ka see, et tundus, et meie teema pakkus päriselt siirast huvi ka saatejuhtidele Romile ja Kristjanile. Tänu sellele, et Frederik ja Ciara Goldendance’ist olid samuti kohal ja tantsisid tša-tša-tšaa’d, pääsesime Martiniga ise tantsimisest. Ja nii peabki, sest meie tants Mariusega peab jääma üllatuseks. Enne galat ei näita me seda kusagil. Sellised teleesinemised lisavad kõigele veel omaette hoo ja panevad veel rohkem tundma, et praegu on tõesti aeg, kus kogu aeg on midagi käimas, midagi liigub, midagi valmistub, midagi sünnib. See on väsitav, aga samal ajal väga põnev tunne.
Kõik tundub vahel ebareaalne, aga just selles ongi eluenergia
Varsti saab aasta sellest, kui alustasin pasodoble projektiga. Enne seda tundus mõte, et võiksin üldse ka sellisel tasemel tantsida nagu praegu, täiesti võimatu. Ebareaalne. Täna olen ma harjunud mõttega, et ka minust võib saada PRO-AM tantsija, ja ma soovin lihtsalt meeletult edasi areneda. Mu unistused tunduvad vahel ebarealistlikud, aga ma arvan, et inimene suudab tihti rohkem, kui ta ise arvata oskab. Mina tahan realiseerida täielikult enda potentsiaali. Ja see annab mulle tohutult rõõmu, eluenergiat ja mingit erilist sisemist põnevust. Vahel tundub mulle, et elamist täiel rinnal peab õppima. Art de vivre, ehk elamise kunst, on midagi, mis on päriselt väärt omandamist. See, et liigun nii lühikese ajaga selleni, et lähen lavale koos maailmameistriga, tundub tõesti natuke nagu filmist. Mulle endale ei ole see isegi lõpuni kohale jõudnud. Võib-olla ongi hea, et ma seda kõike täielikult ei adu, sest muidu oleks aukartus ehk nii suur, et ei julgeks tal käestki kinni võtta. Aga vastutust ma tunnen küll. Ja ausalt öeldes vist kõige rohkem just Martini ja Mariuse ees. Ma pean sellega hästi toime tulema. Samal ajal annab just see suur tähelepanu, kriitika ja toetus mulle ka väga palju. Kui vaatan enda trennivideosid, siis saan sealt innustust, sest näen, mida tahan muuta. Muidugi on vahel ka häbi, aga kui ma näeksin ainult perfektsust ja saaksin vaid kiita, siis oleks palju raskem ennast trenni motiveerida. Martin on selles mõttes väga hea ja objektiivne. Ta tunnustab, kui selleks on põhjust, aga samas ei lase mul mugavaks muutuda. Tahan tõesti tänada kõiki toetajaid ja kaasaelajaid, sest see positiivne tagasiside annab mulle väga palju.
Füüsis on võimas, aga aju on üle koormatud
Praegu tunnen ma, et füüsis on väga võimas. Kui teen jooksutrenne, siis näen, et pulsi tõstmiseks pean aina enam kiirust tõstma. Tantsutreening on korralik intervalltreening ja see on mu südame võimsust veelgi kasvatanud. Ometi viib tantsukava läbi tegemine pulsi ikka nii üles, et poole peal tekib tunne, nagu oleks alanud ellujäämisretk. Samas tunnevad lihased ja kogu keha ennast hästi. Vaim on ergas ja aju suudab siiani pingega toime tulla, aga tuleb tunnistada, et see koormus on suur. On olnud hetki, kus näen ise ka, et mõistus on väga üle koormatud. Näiteks olen avastanud end sõitmas täiesti tühja autopaagiga keset liiklust või ajanud sassi laste huviringide päevi ja kellaaegu. Aga hakkama peab saama, ja tegelikult on kogu see aeg mulle ka väga põnev. Lisaks aitab see, et mul on supertoetav perering, kolleegid ja sõbrad. Samal ajal olen püüdnud hoida ka laste jaoks elu nii normaalsena kui võimalik. Enamuse nende logistikast olen ikka suutnud ise ära teha ja isegi esinemispäeva hommikul mõtlen veel, et viin nad enne ujumistrenni ning alles siis teen ise rahustava jooksutrenni. Usun, et mida rohkem suudan hoida igapäevaelu rutiini alles, seda paremini mõjub see ka mu pingele. Muudeks hobideks ei ole praegu väga aega jäänud ja näiteks tennisest on mul juba pea kolm kuud pausi, aga kui käsil on ettevalmistus üheks kindlaks etteasteks, tulebki fookus paigas hoida.
Igavene tasakaalu otsimine
Toitumisega on praegu nii, et ma ei usu äärmustesse. Enda kehakaalu ei ole ma üldse kaalunud ja ma ei tunne, et range dieet oleks praegu realistlik või isegi mõistlik. Trennimaht on suur ja mu keha vajab energiat. Kui olen liiga vähe söönud, siis ärkan isegi öösel üles
ja pean sööma minema. Loomulikult tahan ma ka visuaalselt laupäevaks heas vormis olla, aga hetkel kuulan lihtsalt sisetunnet. Arvan,
et võib-olla ongi kõik tasakaalus, kuigi ma tunnen, et täiuslikku valemit ei ole ma veel kätte saanud. Katsun varuda koju toitu, mis mulle praegu sobib, ja Margus hoiab sellel samuti silma peal. Trennikotis ja autos on mul võimalusel puuviljad, et enne ja pärast trenni oleks midagi võtta ning ei tekiks nõrkushetki. Samas olen ma toitumisega endiselt katsetuse faasis, sest ma ei ole veel leidnud täpset tasakaalu, mis annaks ühtaegu kauneima võimaliku keha ja samas piisavalt power’it, et suuta teha nii energiakulukaid tantsutrenne. Arvan, et sellest kogemusest saan ma edaspidiseks väga palju kaasa võtta. Tantsus vajab energiat ka aju, mitte ainult keha. Kui oleksin suures kalorivaeguses, ei suudaks ma selle koreograafiaga lihtsalt järge pidada. Ja jah, ma pean ausalt tunnistama, et mitmel päeval olen tundnud suurt šokolaadiisu ja olen magusaga ka patustanud. Tore ja kasulik alternatiiv on proteiinipuding, mida tarbin sageli just magusaisu puhul. Mida vanemaks olen saanud, seda raskem on mul ennast ekstreemselt piirata, ja ma ei näe sellel enam ka erilist mõtet. Tagasilööke on olnud ka toitumises. Soovin laupäevaks muuta keha visuaalselt kuivemaks ja olen proovinud erinevaid nippe jälgida, aga samas tunnen ikka, et kui kõht on tühi, siis seda signaali ma lihtsalt ei saa eirata. Praegu mõtlen muidugi ka sellele, kas laupäevaks tuleb six pack või ei. Arvan, et tuleb.
Kleit sünnib viimasel nädalal uuesti
Kleidiga on seekord lausa natuke naljakas lugu. Kui eelmisel nädalal naljatasin, et ma ei taha esinedes välja näha mitte miljon dollarit, vaid hoopis viis, siis esmaspäevases kleidiproovis oli Elel ja Gerlil juba täiesti uus plaan. Esimene toorik jäi trennis kasutamiseks ja kleidiga alustasime sel viimasel nädalal sisuliselt otsast peale. Ometi oli see uus idee mulle kohe väga meeltmööda ja tundsin, et see on täiesti õige tee. Kleidiproovid on olnud peaaegu iga päev, õmblustööd käivad täie hooga ja Gerli tegeleb kaunistuste, detailide, lõigete ja pikkuste timmimisega. On väga selgelt näha, et kogu tiim on täielikult pühendunud ja annab endast maksimumi. Minu sees on selle kõige suhtes täielik rahu. Olen end nende kätte täiesti usaldanud. Minu jaoks on kõige olulisem see, et kleit tunduks just minu kleit, et see meeldiks mulle stiililt, sobiks mu kehakujuga parimal võimalikul moel ja oleks ka selline, milles on mugav liikuda. Ma pean tundma, et kõik on super, sest just see annab lavale minnes juurde lisaenesekindluse. Ja kingadest ei saa ka kuidagi mööda vaadata. Nende taltsutamine on endiselt pooleli. Vahepeal otsustasime isegi, et kasutan esinemisel oma vanu, esimesi kingi, millel on õhem tald ja millega tunnetan põrandat paremini. Samas on neil peenem konts ja Gerli Padar ütles kohe, et need on väga keerulised kingad, millega tema küll tantsida ei sooviks. Nii et selles mõttes käib kingadega omaette protsess siiani edasi. Aga olen hakanud neid rohkem aktsepteerima ja suudan paremini hoida raskuskeset päkkadel. Läheb samm-sammult paremaks. Kleiti näete nagunii juba loetud päevade pärast ja milline see täpselt tuleb, see jääb praegu veel üllatuseks.
Gala tuleb väga elegantne ja ma loodan, et publik saab sellest rohkem kui lihtsalt tantsu
Ma arvan, et enamik inimesi ei kujuta isegi ette, kui elegantne ja ilus see üritus saab olema. Kaunis atmosfäär, ilus valgus ja muusika ning loomulikult maailma tipptasemel võistlustants. Kuna võistlus on rahvusvaheline, kutsuksin inimesi kohale ka selleks, et omadele pöialt hoida. Lipud kaasa ja kaasa elama. Nende õhtutundide jooksul saab näha kõiki ladinatantse parimas tehnikas ja kaunites tualettides ning suurt osa neist saadab Gerli Padari esitus parimate tantsulugude saatel. Kes soovib eriti ägedat ja luksuslikku kogemust, saab soetada koha VIP-lauas, kus laud on kaetud ja vaade parim. VIP-lauas ootab igaüht üllatus Baborilt ning Magnum tuleb kõiki gala vaatajaid jäätisega kostitama. Avatud on ka baar. See on tõesti vääriline koht, kus veeta kevadine laupäevaõhtu. Aga ma loodan, et minu enda esinemine annab vaatajatele midagi veel enamat kui lihtsalt ühe ilusa numbri. Ma loodan, et see annab inspiratsiooni, usku ja lootust. Arusaama, et kõik on võimalik, kui sa tõesti väga tahad ja selle nimel samme teed. Loodan, et nii mõnigi inimene saab siit julgust hakata tegelema millegagi, millest ta on unistanud. Miski, mis annab rõõmu meie hingele ja olemusele, annab meile jõudu tulla toime ka elu keerulisema poolega. Ja neile, kes veel kaaluvad, kas tulla seda õhtut vaatama, tahaksin öelda lihtsalt: miks mitte tulla? Kaotada ei ole midagi, vaid võita. Lubada endale üks õhtu täis inspiratsiooni, ilu ja elegantset meelelahutust.
Enne lavale minekut tahan saada paika enesekindluse
Kui kujutan ette seda hetke, kui olen kostüümis ja tean, et kohe tuleb lavale minna, siis pean ausalt ütlema, et ma veel ei tea, mis mu sees toimuma hakkab. Ma pole seda isegi unes näinud, kuigi muide unes harjutan tantsu kogu aeg. Proovin sellele tundele mitte liiga palju ette mõelda, aga saan aru, et pean selle järelejäänud aja jooksul tegelema väga teadlikult oma mõttemaailmaga, et ma seal lava taga vastu peaksin ja suudaksin üldse inimeste ette astuda. On loogiline, et see võib olla väga ärev hetk. Pean suutma sellest ärevusest üle olla. Jalad peavad mind kandma ja mõistus peab olema terav. Kui mõtlen sellele viimasele nädalale, siis kõige tähtsam asi, mida tahan enne lavale minekut enda sees veel paika saada, on enesekindlus. Pean ületama endas arusaama, et ma pole piisav. Pean suutma endale sisendada, et ma tantsin enda rõõmuks ega soorita tehnikakontrolli. Martin ütleb, et show on tantsulust. Trennis on meil seda lusti harva, sest kui see peale tuleb, ununeb suur osa tehnikast, samas on naeratus lai. Kumb siis tähtsam on? See ongi suur küsimus. Võib-olla peitubki vastus kusagil nende kahe vahel.
