Esinemisele eelnenud päev oli ülipikk. Olin üle 12 tunni järjest toimetamistes ja sinna sisse mahtus ka trenn Goldendance’is Mariuse ja Martiniga ning õhtul veel peaproov Kalevi spordihallis, kus pidime paika panema esinemise lõplikud detailid. Päevases trennis tundsin end suurepäraselt ja kogesin, et tantsin enesekindlamalt ja ehk ka tehniliselt täpsemalt. Suur oli aga minu pettumus, mida kogesin hiljem Kalevi spordihallis. Saal oli juba valmis, imekaunis valgus, lühtrid rippumas, kaunid lilleseaded ja tantsuareeni ääristavad VIP-lauad. Kõik oli visuaalselt väga võimas, aga rääkides minu ja Mariuse esinemisest, siis just seal sain aru, kui palju võib uus ruum mu peas segadust tekitada. Gerli vastutusel oli välja mõelda meie lavale saabumine nii, et see sobiks kokku Mariuse valitud muusikaga. Ta pakkus välja Joe Cockeri loo “Unchain My Heart” ning tal oli mõte, et olen enne loo algust justkui ahelates, mille kaks tantsusportlasest poissi lahti arutavad, ja pärast seda saabub Marius ning me tantsime oma loo. See kõik oli visuaalselt väga äge, kuid proovis kogesin järsku, et aju ja keha on väsinud. Mõnes korduses tekkis mul lausa mälulünk. Keset lugu ei saanud ma aru, mis kohas oma tantsuga olen ja milliseid samme pean tegema. Kuna mul on visuaalne mälu, siis tekitas see, et kõik ümbritsev oli uus, minu ajus suure segaduse. Trennisaalis on hoopis teised vaated, mida näen oma koreograafiat tehes. Kalevis oli kõik teine. Saabusin koju suhteliselt sõnatuna, magasin küll viis tundi, aga ärkasin hommikul kell viis suure mure ja stressiga.

Selline närv oli sees

Kodus olin nii eelneval õhtul kui ka laupäeva hommikul ausalt öeldes väga ebameeldiv inimene. Närv oli nii sees, et tundsin, et pean kiiresti saama keskkonda, mis mulle esinemiseks hästi mõjub. Seega läksin oma koduklubisse Golden Clubi, tegin veidi kiirkõndi ja harjutasin saalis aeglaselt läbi kogu sammu jada. Mul oli vaja saada tagasi tunne, et keha teab, mida teeb, ja et mõistus ei lähe peaproovi segadusega kaasa. Juba kell 13.30 jõudsin Kalevisse tagasi. Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis kogu eelnev aeg enne seda etteastet meenutas tõesti väga täpselt paika pandud kellavärki. Kodu, trenn, töö, kodu ja sinna vahele lasteaed, eelkool, huviringid ning kõik muu, mida elu minult samal ajal nõudis. Viimased päevad enne esinemist olid täis taastumist. Viimase tõsise jõusaalitrenni tegime Margus Silbaumiga juba nädal enne esinemist. Fookus läks täielikult tantsule, peaproovidele ja sellele, et keha ja vaim oleks valmis. Hoidsin end küll aktiivsena, tegin õhtuti lisasamme ja püüdsin püsida vormis, aga samal ajal teadsin väga hästi, et viimastel päevadel ei tohi enam ennast lihtsalt tühjaks treenida. Selles faasis tuli rohkem usaldada protsessi.

Pähe läks vist minimaalselt pudel lakki

Kui ma lõpuks meiki ja soengusse jõudsin, siis tuli järsku väga hea tunne. Olin lõbus ja tundsin ennast hästi. Soenguks lasti mulle pähe vist minimaalselt pudel lakki. Naersime, et sain korraliku kiivri pähe. Nii meigi kui soengu olime enne Gerliga läbi arutanud, et kõik kokku kujuneks parimaks tervikuks. Meik sai valmis kiiresti ja oli suure esinemisareeni jaoks piisavalt silmatorkav. Võistlustantsu soengud, meigid ja kleidid tunduvad kõrvalt vaadates väga üle võlli, aga tantsuplatsil on seda kõike just vaja, et see vaatajale silma paistaks. Siin ei kehti less is more kohe kindlasti. Ka kleidiga oli omaette lugu. Kui eelmisel nädalal naljatasin, et ma ei taha esinedes välja näha mitte miljon dollarit, vaid hoopis viis, siis esmaspäevases kleidiproovis oli Elel ja Gerlil juba täiesti uus kleidiplaan. Esimene toorik jäi trennis kasutamiseks ja hakkasime kleidiga sel viimasel nädalal uuesti otsast pihta. Aga uus idee meeldis mulle väga ja tundsin kohe, et see on täiesti õige tee. Kleidiproovid olid peaaegu iga päev, õmblustööd käisid tihedalt ja Gerli oli kleidi kaunistustega ametis. On näha, et kogu tiim oli täielikult pühendunud ja andis endast parima. Minu sees oli selles suhtes täielik rahu. Olin end nende kätte täielikult usaldanud. Mulle pidi tunduma, et see on just minu kleit, mis meeldib mulle nii stiililt kui ka sobib parimal moel minu kehakujuga. Lisaks pidi selles loomulikult olema mugav

Naljakas hetk oli laupäeval garderoobis. Gerli nägi kleidi viimistlusega vaeva veel esinemispäeva hommikul, õmmeldes peale viimaseid kaunistusi, ja kleit sai lõplikult valmis samal hommikul. Ma ei olnud seda kleiti enne laupäeva üldse selga proovinud.
Kuna me veetsime etteastet oodates garderoobis mitu tundi, pakkus ta mulle vahepeal, et noh, tahad proovida kleiti selga ka. Mina ütlesin, et ei tea, miks, et ei hakka, panen selle siis selga, kui on päriselt õige aeg riietumiseks, et äkki veel juhtub midagi. Gerli ütles selle peale, et sellist klienti pole tal iial olnud, kes ei karju peaproovis, et mismõttes ma ei saa juba proovis kleiti selga. Mina vastasin, et mul on lihtsalt parim tiim valitud, täielik usaldus, ja ma tean, et see kõik on perfektne. Olime ju enne kohtunud koos kleidi tooriku tegemisel nii Ele kui Gerliga, teinud mitmeid proove. Mida siin ikka enam veel proovida. Lisaks oli teada, et ega me lava taga enam kolmandat kleiti tegema ei hakka. Ka kingadega käis omaette protsess edasi. Nende taltsutamine oli mul niikuinii juba mõnda aega pooleli, aga selleks hetkeks tundsin vähemalt, et kõik peab lõpuks koos toimima. Kõik peab vaatajale välja nägema kerge, lõbus ja loomulik, aga selle sees käib tohutu töö, kontroll ja pingutus. Tša-tša-tšaa peab pealtvaatajale näima kerge ja rõõmus. Minu suur füüsiline pingutus ei tohi välja paista.

Meie klapp pidi olema mega

Üks minu jaoks kõige olulisemaid osi kogu selles protsessis oli muidugi koostöö Mariusega. Tema taaskohtumisele läksin meeldivas elevuses. Tundsin, et olen juba enam tantsija nime vääriline ja olin kindlasti enesekindlam kui meie esimesel kohtumisel. Arvan, et selle ajaga, mis meie kahe kohtumise vahele jäi, olin oma taset kõvasti tõstnud ja lootsin väga, et see ei jää märkamata ka maailmameistrile. Mida ma nende viimaste proovidega kõige rohkem paika saada lootsin? Kindlasti kõike korraga. Hoidsin pöialt, et mu tehnika tuleks tantsus välja võimalikult ilus. Et ei oleks palju kõveraid põlvi ega harkis jalgu. Et hoiaksin end kogu tantsu virvarris kaunilt üleval. Muidugi lootsin ka seda, et ma ei unusta samme. Aga ma teadsin ka seda, et see, mis kõige kaugemale paistab, ei ole ainult tehniline puhtus, vaid meie energia ja omavaheline klapp. Just see annab esinemisele väärtuse. Seega emotsioon pidi olema mega. Õnneks kogesin juba proovides, et Marius partnerina on motiveeriv, julgustav, sõbralik, avatud ja emotsionaalne. Meil tekkis väga äge klapp. Tundus, et on täiesti võimalik, et ta suudab mu üsna reserveeritud olemuse kenasti lahti harutada. Martin on ju naljaga öelnud, et ma olen külm põhjamaa naine. No vot, äkki ei olegi. Psühholoogiliselt oli Mariuse lähenemine mulle väga kaval. Tundsin, et ta on minu oskustega rahul. See andis mulle julguse tantsida rohkem emotsiooni ning luua tša-tša-tšaa jaoks vajalikke ilmeid, rõõmu ja kergust. Mis ta tegelikult minust arvas, ma muidugi ei tea. Võib-olla oligi ta lihtsalt nii tark, et teadis, et hea esinemise ainus tee on minu enesekindluse kasvatamine.

Nüüd lähme ja teen selle ära

Kui algas intro ja pidime liikuma oma kohtadele, tundsin, kuidas pulss tõusis. Proovisin mõned korrad rahulikult sisse ja välja hingata. Mu kõrval olid Eesti tipptantsijad. Üks neist oli Frederik Roostfeldt, kes on ka mulle partneriks olnud ja kelle olemus on mulle alati eneseusku sisendav. Teine oli Ander Saago, kes ütles, et ma ei muretseks ning et nad on tantsijatena alati toetavad nende suhtes, kes tantsida soovivad. Martin oli mu kõrval kuni lavatrepist üles minekuni ja andis oma olemusega märku, et kõik on hästi. Mariusega harjutasime garderoobis enne paar korda oma kava nagu tikitopsis läbi ja kõik toimis. Mariuse päikseline iseloom lisas mulle julgust. Ta ei kahelnud kordagi, et ma hakkama ei saa. Martin vaatas meid üle ja kinnitas, et näeme head välja. Ega ma veel ei tea, mis toimus tema peas või kui palju ta minu pärast päriselt pabistas, aga loodan, et saame varsti kogu esinemisele koos analüüsi teha ja plaani paika panna, kuidas edasi liikuda. Tunnen, et minus on veel väga palju arengupotentsiaali, sest see, mis nüüd tehtud sai, oli siiski väga lühikese ajaga saavutatud. Olen ju tegelikult alles väga algaja.

Kõige eredamalt jääb mulle ilmselt meelde see moment vahetult enne seda, kui pöörasin näoga publiku poole. Just see hetk, kus sisendasin endale: nüüd lähme ja teen selle ära. Kõik see, mis oli eelnenud: peaproovi segadus, lühike uni, hommikune stress, soeng, meik, kleit, garderoob, partneri kohalolu, treenerite tugi — kogunes kokku sellesse ühte hetke. Ja siis tuli lihtsalt minna. Esinemise ajal tuli sisse ka üks üllatus. Üllatus on alati see moment, et ma olen võimeline mõne koha ära unustama. Seekord tegin ma ära kõik need figuurid, milles olin varem eksinud, aga esinedes läks korra meelest üks üsna lõpus olev osa, mida ma polnud iial varem unustanud. Tundub, et mingil hetkel aju siiski väsib. See ongi selle ala juures huvitav ja halastamatu korraga. Mõni koht, mille pärast palju muretsed, läheb täiesti hästi, ja siis tuleb eksimus hoopis sealt, kust seda ei oota. Ometi tegin ma edasi. Kui ma nüüd salvestusi vaatan, siis loomulikult näen ikka enda vigu. Kohati olen väga kriitiline. Jah, ma vaatan pidevalt tipptantsijaid ja kujutan ette, et suudan teha sama. Loomulikult ei suuda. See pole reaalne. Ja täna tunnen, et pean ennast kiitma. Muidugi saab palju paremini. Aga võttes arvesse kõiki asjaolusid, seda, et alustasin vähem kui aasta tagasi nullist, oli mulle kõige tähtsam teadmine, et tegin ettevalmistuse enda võimete järgi maksimaalselt. Olin endale juba varem öelnud, et läheb kuidas läheb, aga ma tean, et andsin maksimumi. Ja ma arvan, et pean ennast tunnustama ja ütlema: tubli.

Kohe pärast etteastet valdas mind väga konkreetne tunne. Higi voolas, pulss oli laes ja õnnetunne oli suur. Eriti sellepärast, et nägin rõõmu nii Martini, Gerli kui ka Mariuse silmist. See tunne, et inimesed, kes on sinuga selle tee läbi teinud, on rõõmsad, on väga tugev. Mida Marius mulle täpselt ütles, ma ei mäleta. Midagi head. Olime lihtsalt väga õnnelikud ja rõõmsad. Martin ütles “tubli” ja ma arvan, et temas oli kindlasti ka kergendust. Õnnetunne oli suur. Ka publiku vastuvõtt oli soe. Aplaus oli äge. Tundsin, et minu pingutust hinnati ja ma pakkusin rõõmu. Muidugi on Marius tantsumaailma tippstaar ja suure osa aplausist sai kindlasti hoopis tema. Fotoseina juurde liikudes peatati teda lugematuid kordi väikeste fännide poolt, kes tahtsid temaga selfisid teha. Aga ma tunnetasin publiku energiat küll. Tundsin, et minu pingutus jõudis nendeni.

See õhtu oli mulle tuleproov

Kui ma mõtlen tagasi kogu sellele intensiivsele teekonnale, siis see õhtu oli mulle ilmselt tuleproov. Mõtlesin enne, et kui ma ei saa hakkama, siis ma ei ole kindel, kas ma üldse soovin jätkata. Et kui ma seda eksamit ei läbi, siis võib-olla on see märk, et ma ikkagi pole selleks loodud. Kuna jäin enam-vähem endaga rahule, siis tunnen nüüd, et soovin avada kogu potentsiaali. Võib-olla see ongi selle õhtu kõige suurem tulemus. Mitte ainult see, et üks etteaste sai tehtud, vaid see, et minu sees sündis selgem teadmine, et ma tahan edasi minna. Mulle oli kogu selle protsessi jooksul alati kõige tähtsam teadmine, et andsin endast päriselt parima. Et ma ei jätnud midagi tegemata, mida oleksin saanud teha. Et ma treenisin nii palju, kui suutsin, ja andsin ettevalmistuses maksimumi. Läheb kuidas läheb, aga kui sul on see sisemine rahu olemas, siis ei saa sa endale ette heita, et oleksid pidanud rohkem või paremini tegema.

Ma loodan väga, et see, mida inimesed saalis nägid, andis neile midagi rohkemat kui lihtsalt ühe tantsunumbri. Ma loodan, et minu esinemine andis vaatajatele inspiratsiooni, usku ja lootust. Arusaama, et kõik on võimalik, kui sa midagi päriselt soovid ja selle nimel samme teed. Loodan, et nii mõnigi inimene saab julgust hakata tegelema millegagi, millest ta on unistanud. Miski, mis annab rõõmu hingele ja olemusele, annab meile jõudu tulla toime ka elu keerulisema poolega. Kui mõtlen nüüd sellele Evelinile, kes Babori suveüritusel selle unistuse välja ütles ja endale lubaduse andis, siis ütleksin talle lihtsalt: go, girl! Ja mis nüüd edasi?
Täna, pühapäeval seda kirjutades, puhkan. Homsest lähen rutiini tagasi. Suured saavutused tulevad siiski vaid läbi
Pühendumuse.